Aias, minu aknast nii 5 m kaugusel asuvas vaatluspaigas toidan linde neljandat aastat. Teen seda alates esimesest lumest kuni kevadise sulani (ehk selle ajani, kui linnud saavad ka iseenese abiga looduses hakkama). Põhiliselt kasutan toitmiseks nisu – ja otra, samuti päevalilleseemneid ja maapähkleid. Rasvatihastele olen pannud aeg-ajalt ka pekitükke, kuid need meelitavad muuhulgas kohale ka kassid (kes on eelnevatel aastatel mõned toitumas käivatest lindudest lihtsalt ära söönud)- nii peavad tihased leppima sellel aastal vaid seemnete – pähklitega.  Iga aastaga tundub toidulauda külastavate isendite arv suurenema kui eelneval aastal, samuti on aias pesitsemas rohkem linde (kelle pesakonnad tunduvad samuti aasta – aastal suurenema), kes seeläbi hävitavad ka rohkem kahjureid, mis omakorda viib selleni, et talvisel ajal on toidulaual rohkem linde.

Minul kulub toitu üsna palju – vähemalt mulle tundub. Nädala peale pean varuma 4-5 ämbritäit (tavaliselt 12 l veeämbrid) toitu. Nagu mainisin, moodustab põhiosa nisu või oder, neile lisan päevalilleseemneid ja maapähkleid. Aga rõõmu lindudest on palju ning suuremas koguses maapähkleid ja päevalilleseemneid on ka odavam osta kui väikeseid koguseid. Nisu ja oder kasvavad siin samas põllul ja on seega omast käest võtta.

Aastate jooksul olen ikka erinevaid tähelepanekuid teinud selles osas, et kes ja mis kellaajal toidulauda külatavad. Esimesel – teisel aastal käisid linnud toitumas vaid hommikul päikesetõusu paiku ja lõunaajal enne päikese loojumist. Nüüd käib möll aga terve päeva – varblased ja tihased vahelduvad talvikeste ja rohevintidega. Omakorda käivad tooni andmas puukoristajad, harakad ja pasknäärid. Samuri ei puudu leevikesed ja metsvindid. Toidulaual pole enam harvad külalised ka hakid ja hallvaresed. Sellel aastal on võrreldes eelmise aastaga märgata pasknääride arvukuse vähenemist (eelmisel aastatel jäi isendite arv stabiilselt 5-9 vahele). Suurenenud on toidulauda külastavate talvikeste arvukus, samuti on ilmunud toidulauda külastama hakid, mis on seletatav igal aastal linna üha lähemale tulemisega.

Minu selleaastased vaatlustulemused olid jälgides tunni jooksul (9:45-10:45)  siinset toitmiskohta, sellised:

2 pasknääri, 2 harakat, 1 sinitihane (emasisend), 24 põldvarblast, 3 rasvatihast (1 emasisend), 11 rohevinti (3 emasisendit), 13 talvikest, 3 hallvarest, 2 puukoristajat, 1 sootihane (isasisend), 1 metsvint (emasisend), 14 hakki ja 2 leevikest (1 emas-1 isas-isend).

Tegelikult on paar tundi veel aega, et vaadelda. Abimaterjalidena viitan kahele: EOY määramisabi ja neile, kes tahaksid toitmisega algust teha ja seda järjepidevalt (see on väga oluline, et toitmistegevus oleks järjepidev) EOY talvised aialinnus ja nende toitmine. Häid linnu-elamusi!

Saatsin TA artikli tagasi, eile käisin raamatukogus – laenutasin kaks raamatut mullaelustiku kohta. Und ei ole, sest jalad külmetavad, koledasti.

Koju tulles tantsisin, natukene. Pigem sammude kogumise eesmärgil (sammulugeja on jälle mu motivaatoriks – eesmärk taaskord 10000+).  Homne plaan: olen veidi kodune ja pärast lähen tööle (vist?). Enne seda ehituspoodi võrku ostma ja Prismasse spinatit, brokkolit ka kõrvitsaseemneid – kevadeigatsuse leevendamiseks.

Päike võiks ka tagasi tulla. Oleks veidi vähem masendavam.

Häid uudiseid ka – järjekordsel külastusel FBsse, vaatasin, et Talveakadeemia kommuun on uuendusega hakkama saanud – avalikustatud olid TA 2012 finalistide nimed. Üks neist olen ka mina.  Super on see, et finalistiks olemine annab mulle võimaluse teha ettekanne  TA 2012 konverentsil! Kindel kordaminek (juhhuuuu, juhhuuu!), arvestades, et tegu oli minu elu esimese täiesti iseseisvalt kirjutatud teadusartikliga.

Ühel hetkel inimene on ja elab ning teisel teda enam pole. On vaid hauaplats (või tuhk ilmaruumis)  ja paar korda aastas põlevad küünlad. Ja kirstus keha, kus elas hing, millest saab omakorda muld, mis ehitab uut elavat…

Mulle meeldib väga käia sellisel hämarduval ajal, kui palju küünlaid on süüdatud, surnuaial. Mida pimedama poole aeg läks, seda enam küünlad süttisid – nad põlesid nii punaselt kui helekollasel kui valgelt. Leidus ka neid haudu, kus oli rohelise kumaga küünlaid. Rahvast oli nii palju – tuttavaid ning häid soove ja soojust. Ja ainult seda rahu, mis on surnuaial jõulude ja uue aasta paiku. Ning seda headust ja vaikset koosolemise ning elu kiireltminemise tunnet, mida on võimalik ka kogeda ainult nii, kui isetu kõrvale jätta ja kuulata teisi südameid enese kõrval.

Ülejäänud õhtu oli  ideaalne – jõululaud, tuledesäras kuusk ja kingitused… Öö ei olnud. Ärkasin peale tunnist und paanikahoo peale – süda lõi taaskord palju-palju lööke minutis (õnneks see “pöördub” ruttu tagasi normaalseks) ja värisemine kestis ligi tunni seekord. Uni oli läinud. Lõpuks, pea kuu paiku jäin magama ja magasin õnnist und kümneni.

Ilusat, head ja armastusväärset!

Mulle meeldib täiskuud vaadata. Eriti nüüd, nendel pikkadel ja pimedatel õhtutel, kui toas on jahe ja akna vahelt tuleb aegajalt jahedat tuuleõhku. Vaatan nagu peegeldusi koopaseinalt, sest kuud ma ei näe – mu toa ainus aken on põhjasuunas. Kunagi oli teine aken ka, aga seda aega ei mäleta enam keegi, ning ainsat tunnistust sellest andis kinnipandud aknakoht paari suve eest, kui isa voodrilaudu vahetas. Minu ainsal aknal puuduvad need veidi vanamoodsad pitskardinad, mis on samas väga armsad. Ja mu aken on alatasa külm – suure külmaga tekkivad jäälilled – isegi sissepoole.

Pimedatel öödel istun oma voodis teki sees ja vaatan aknast välja – tähti, maastikku ja aeda. Palju on muutunud nende aastate jooksul kui und oodates olen vaadanud magavat ja üsna ühetoonilist pinda. Puud on suuremaks kasvanud, teel sõidab rohkem autosid ja linna kuma on nüüd suurem ning enam ei ole pime pime vaid pigem valgusreostuse ääremail pime. Lumistel talveöödel on aias näha jäneseid ja metskitsesid – praegu neid pole. On ainult aed, mullused takjad ja mustavad õunapuud – neid ma vaatan vaikides, sest neil kõigil on oma lood, mida sellistel külmadel ja valgetel öödel ainult iseenesele ainult oma peas jutustan. Lõpuks uinun – näen oma ilusat elu, mis hommikuti ärgates tundub, et oli tegelikult reaalsus…

Olgugi, et teemad olid huvitavad, olin huvipuuduseta ja kergete keskendumisraskustega päris hommikul – ehk oli asi varajases algusajas ja külmetusest tingitud peavalus? Pean mainima, et minu jaoks oli päeva teine pool oluliselt huvitavam, sest sealsed ettekanded keskendusid haljasväetise kultuuridele ja mullaelustikule. Esimene neist huvitab mind kui iseenese tarbeks ökoköögiviljadekasvatajat ja teine nii hobi – kui ka töökorras. Muuhulgas andis kogu päev mulle mõtteainet ka doktoritöö katsete jaoks.

Päeva lõpetuseks näidati eksklusiivselt ka dokumentaalfilmi Dirt! The Movie, mis vähemalt minu (ja arvan, et ka kõigi teiste saalisviibijate) jaoks pani päevale ilusa, mitte punkti, vaid hüüumärgi. Pealegi sain kinnitust, et minu suhe mullaga on täiesti normaalne – on ka teisi, kes naudivad seda, kuidas muld lõhnab ja millisena ta tundub. Minu jaoks on minu kodumuld magusa lõnhnaga, nagu vanaema tehtud pannkoogid maasikamoosiga ja piparmünditee. Liivmuld, nagu ta siin majaümbruses on, pole nii teraapiline, kui põllul leiduv saviliiv. Aga ikkagi ma armastan seda – armastan mullaga mängida, sest see on nii hea ja nii vabastav. Ja ma armastan põllul  horisontaalasendis viibida – pole midagi mõnusamat kui päikesepalav muld, pehme suvetuul, eemal heinamaa ja haabade kohin ja vähesed pilved taevas. Isegi heinamaal pole nii mõnus pikutada, kui mullal. Iga kord, kui niimoodi seal naudin, tuleb mulle meelde Odüsseus ja see, kuidas ta lilliputtide maale sattus  - etendan minagi nõnda seal lebades justkui seda – sest minu all on elu, minu ümber on elu, mina olen elu ja minust üleval on elu.

Täna olen kodune olnud. Tegin seesamiseemnetega ahjukartuleid ja hummust, samuti panin kapsad hapnema, et jõuluks oleks päris oma käega kasvatatud ja päris isetehtut – poe kapsad on ka head, aga neil puudub see magus kodune maik. Ja just täpselt paikatimmitud maitse ja lõhn.

Järgmisel nädalal tegelen veel jõulukinkidega. Hetkel tundub, et suuremas osas püüan need ise valmistada. Ei tea, kuidas teistega on, kuid mind teevad alati kõige õnnelikumaks just need kingitused, mis on isetehtud. Need ei ole hinnalt kallid, aga oma olemuselt on nad kallimad kui miski muu – neis on sooja südant, on pühendatud aega ja on seda õiget, mida iga kink eneses kandma peaks.

Rahu südamesse, armastust jagamiseks ja kaitseingleid teele!

Nädal on olnud töine, kooline ja koolitöine – hea nädal heade inimestega, sest on äärmiselt tähtis, et inimesed, kes saavad osa sinu nädalast, oleksid toredad ja head inimesed. Minul on vedanud :)!

Meie kolledźis on sellel aastal väga armas India juurtega külalisõppejõud Zenia Ühendriikidest, Michigani ülikoolist, kelle loengus on olnud ka minul võimalus viibida. Tegemist on inimesega, kelle puhul võib kasutada ülivõrdes sõnu – ääretult positiivne ja inspireeriv naisterahvas! Ja kuna Zenia tahtis jagada meiega ka killukest tema kodumaakultuuri, siis oli meil eile õhtul tänupühaõhtusöök. Päris ehtsa kalkuni, herneste, pohlamoosi ja kartulipudruga. Ning otseloomulikult suurepärase kõrvitsapirukaga, mille suurepärasust vähendas minu jaoks oluliselt sinna lisatud suhkrukogus ja liiga mittetajutav vürtsidekooslus. Kogemus on lihtsalt näidanud, et USA retsepte kasutades tuleks suhkrukogust vähemalt poole kui mitte kolmveerandi võrra vähendada. Aga viriseda võib alati, eks? Üldiselt oli kõik eile samuti ülivõrdes!

Täna hommikul ärkasin ja rõõmustasin, et saan taas üle pika aja massaaźi minna. Minuga on nii, et iga tuuletõmme põhjustab lihaspingeid ning lõpuks need kuhjuvad. Seepärast käin aeg-ajalt väga toreda massööri juures, kes ka täna suutis energiad jälle õigesti voolama panna – olen palju energilisem! 

Olgugi, et neid mõtteid, mida jagada, on veelgi – pean tagasi siirduma oma essee jaoks lugemise juurde – teemaks on, et vaatlus on alati koormatud teooriast. Edu mulle :)

Eile käisin Entrumi II sessioonil. Esimesele ma kahjuks ei jõudnud, kuna täpselt sellel päeva olin koos oma toreda tudengiga AS Sangaris tema töö jaoks materjali kogumas. Teisele jõudsin ja läksin kohale   väga kahtlevalt, mõeldes, et kas ma ikkagi peaksin seal olema ja kas mul on neile noortele suurepärastele inimestele midagi omalt poolt pakkuda – olen nende külalisjuhendaja. Päeva lõpuks said mõlemad küsimused enesele “jah” vastuse. 

Oli väga tore ja kahtlemata ka väga hariv ning minu maailmapilti avardav päev. Eriti meeldis mulle inspiratsioonitund, mis aitas mul mõista, miks olen ma saavutanud töö ja kooliga seotud eesmärke aga mitte eraelulisi eesmärke – mul pole olnud lihtsalt töötavat toimivat plaani, mida ma 110% järgiks ja tööprotsessi käigus täiustaks. Ja nii lihtne see ongi, sest pidades silmas näiteks minu haridusteed, on mul kogu aeg olnud selge ettekujutus sellest mida, kuhu ja kui kiiresti ma tahan jõuda. Eraelus mul puuduvad sellised strateegilised plaanid. 

Samuti meeldis mulle väga kiirkohtumiste tund, mis nägi välja niiviisi, et igal juhendajal/külalisjuhendajal oli aega kokku tund –  2,5 minutit ühe grupi juues. Sellest minuti tutvustasid noored oma projekti ja poolteist minutit sai anda tagasisidet. Jõudsin kuulata ja tagasisidestada 22 erinevat projektiideed ökomajanduse ja loomemajanduse valdkonnast. Eriti ökomajanduse ideed, mis on mulle väga südamelähedased olid põnevad, paraku peab ütlema, et veel ehk veidi tahumatud, aga neil on aega veel vormida oma ideed ja seda veelgi konkretiseerida, leida olulisim. Väga positiivne oli see, et oli ka neli sellist projektiideed, millest rääkides läksid noortel silmad särama ja neil on vägagi selge mida, kuidas ja miks nad tegema peavad ning kellele nad seda projekti teevad. Super!

Entrumi kohtumiselt lahkusin positiivsete vibratsioonidega ja kergelt valutavate jalgadega, sest tõesti, ma kannan kõrgeid kingi nagu ülivähe (põllule ei lähe eksju kontsadega), et siirduda koju, vahetada riided ja minna tüdrukute õhtule. Tüdrukud on minu väga armsad ja toredad töökaslased (veab ikka mõnel hästi, eks?). Annelyl, meie võõrustajal, oli suurepäraselt korraldatud õhtu. Läbimõeldult ja harmooniliselt nii, et kõigil oli hea ja väga mõnus olla. Ja mina sain taaskord juurde positiivsust, väga toredaid mõtteid ning võimaluse veeta õhtu (ja ka öötunnid) suurepärase seltskonnaga. 

Hommikul ärgates oli uni silmas ikka veel, mis pole ka ime, arvestades, et magama saime põhimõtteliselt vastu hommikut. Õues oli külm olnud öösel ja mu stanide tallad on pea täiesti mustrivabad – nii mõnegi poriloigu peal, mille jää oli kaanetanud, sai liugu lastud. Käisin Taskus, ostsin värvilist paberit ja nüüd läheb soovide purgi meisterdamiseks! Taustana jääb kõlama minu hommikune ärataja – ülivõrdes suurepärase Northern Kingsi “A view to Kill”. 

Olen tööl käinud ja labori akna all kasvaval vahtrapuul on selle ajaga peaaegu kõik lehed juba langenud. Ja Peetri kiriku torn valmib iga päevaga üha rohkem ja rohkem ning minul on uusi asju, mida õppida.

Täna käisime Võrtsjärvel Limnoloogiakeskuses T.Timmi juures, kes muuhulgas tegeleb ka väheharjasusside uurimisega. Käisime sellepärast, et minu doktoritöö on seotud valgeliimuklastega, kes on samuti väheharjasussid. Hr. Timmil oli ka muljetavaldav püsipreparaatide kogum, ning ta oli lahkelt nõus jagama oma teadmisi väheharjasussidest ja sellest, kuidas neid prepareerida ning kuidas neid määrata. Sain raamatusoovitusi ja ka mõningaid huvitavaid erinevatest perekondadest isendeid mikroskoobi all vaadelda.

Olen väga vaimustunud, et sain sellise võimaluse kohtuda hr. Timmiga ning täiendada oma minimaalseid teadmisi enhütreiididest. Hea on ka see, et saan tänaseid teadmisi juba varsti rakendada. Laboris vermikompostris on üsna palju valgeliimuklasi, keda oma esimesteks iseseisvateks katsetusteks kasutada saan.

Peale töö elu on olnud kodune elu, mis kätkeb endas koristamist, pesemist ja toiduvalmistamist. Eile käisime Pireti ja Veiko juures soolaleival ja Piret pakkus imehäid ahjukaalikaid. Innustatuna kaalikate magusast maigust ja tänasest sügispäikesest panin isegi väikese vormitäie kaalikaliistakuid ja porgandijuppe ahju küpsema. Täiuslik toit selleks ajaks, kui valgust veel on, aga pimedus hakkab kohe-kohe jõuvahekorda valgusega muutma.

Veel kaks kuud ja siis on jõulud. Pühapäeval küpsetasin selle aasta esimesi piparkooke. Mulle meeldivad sellised mahedama maitsega ja eelistatult õhukesed suussulavad piparkoogid. Nad peavad olema tumepruunid ja korralikult küpsenud – mitte taignased ja mitte veel äärtest ka kõrbema läinud. Esimene katsetus oli päris hea – taigen oli küll üsna raskesti rullitav, sest kasutatud margariin kippus kogu aeg kiiresti sulama – järgmisel korral tuleb vist võid proovida?

Veel nädal ja siis on Talveakadeemia tähtaeg. Kirjutasin ka sellel aastal artikli oma magistritööst ehk siis sellest, kuidas biolagunevad maisitärklise baasil valmistatud kilekotid lagunevad vermikompostris. Ma ei saa öelda, et see on mu säravaid kirjatükk, kui alguseks ja algaja kohta paistab päris hea olema.

Mul on ka võimalus juhendada ühte väga toredat bakalaureusetudengit. Olles endiselt vermikompostimise lainel, lugesin suvel üht artiklit, kus kompostiti tekstiilijääke. Ja see tekitas minus huvi ja hasardi. Sügis lubas mulle tudengineiu ja tekstiili lõikejäägid nii Ilves Extrast kui ka Sangarist. Eeldatavalt on ees ootamas väga põnev töö, loodan, et seda nii mulle kui ka tudengile.

Mõtlesin küll koduste mõtetega lõpetada, aga nüüd lõpuni jõudes, leidsin, et olen sujuvalt suutnud jälle töö-teemadele üle minna. Mis on hea, sest mulle väga meeldib minu nn. integreeritud elu!

Tänane lugu tuleb Jäääärelt, keda ma armastan just sellistel kurbadel hämaratel külma loojuva päikesega õhtutel. Üks mu lemmikuid “Sul annan andeks kõik”

Eile hommikul ladistas küll Tartus kõvasti vihma sadada kui Kõo poole teele asusime, kuid tee peal tuli päikene välja. Selleks ajaks, kui põllule jõudsime oli ilm sügiseselt kuldne ja soe. Poriste riiete vahetamise ajal sündsamate vastu sain vist veidi külma, sest õhtul oli kerge palavik, peavalu. Hommikul ärgates oli kurk ka nii valus, aga tühja sellest!

Täna asusime taas teele. Seekord sihiks Lõuna-Eesti ehk täpsemalt mõned kohad Karula – kandis ja mõned Põlve külje all. Päike oli küll oluliselt soojem, aga ööga oli suur kaste maha tulnud, nii et maa oli üsna märg ja ka külmapoolne – esimeses kohas tulid vihmaussid väga aeglaselt maapinnale. Samuti tervitasid meid esimeses kohas uudishimulikud aga ka veidi unised veised – üks sügas end parasjagu vastu elektriposti. Üks neist, vist julgeim, tuli ka päris tee äärde uurima, kes me oleme ja mida teeme. Ja vaikus, milline vaikus! Linnud laulavadki päriselt  ja kui nad ei laula ongi kõik vait. Nii vaikne on, et seda väikest lurtsatust, kui vihmauss oma käiguga maapinnale jõudma hakkab on ka kuulda! Tervendav vaikne vaikus.

Ja kogu künklik tee oli palistatud värviliste kasepuudega. Suured vahtrad peesitasid laisalt hommikupäikeses, ja nende lehed helklesid nii nagu oleks sinna peidetud tuhat vikerkaart. Autoaknast vuhisesid mööda peegelsiledate pindadega metsajärved, üksikud metsalised, vana punane moskvitś ja männid. Pruuniks tõmbunud sõnajalalehed ja vaikivad puutüved pidasid omavahel vaikset dialoogi…

Ma ei teinud ühtegi pilti, sest ma tean, et mitte ükski pilt ei suuda edasi anda seda, mida ma nägin. Selleks, et mõista,  tuleb ise minna seda kõike vaatama!

Võin öelda, et ma olen väga õnnelik inimene, et mulle on antud kusagilt kõrgemalt see võimalus teha neid ajsu, mis loovad õnne ja rahulolu juurde. Neid, mis tasakaalustavad – sest habras tasakaal on äärmiselt oluline selles, kogu aeg väga kiires närvilises muutuvas maailmas.

Pean lõpetama ka täna muusikapalaga. Minu jaoks kirjeldab sügist kõige paremini Vivaldi – Aastaajad – ja sügis.