Me sugulasi on maetud päris mitmesse kohta. Mina mäletan vanaisa matust (olin siis kolmene, aasta oli 1990) ja Hilda-tädi (minu vanaisa õde, aasta oli 1999) matust. Nii nagu igal aastal, käisime ka sellel aastal surnuaedades – Nõos Vanaisa Jaani, vanavanatädide (Anna ja Liine sõtse ehk Anna ja Karoliine (kes oma eluajal elasid siin samas, minu isapoolse vanavanaisa Aleksandri poolt ehitatud majas (1926) ja siin samas toas, kus mina praegu) ja vanavanavanaisa ja vanavanavanaema juures, Ropka-Tammes Hilda-tädi, Antsu, vanaonu Osvaldi ja Linnutädi ning onu Augusti juures, samuti Raadil, kuhu on maetud minu vanavanaisa ja vanavanaema ning üks nende lastest. Raadil käisime ka ühe ema sõbranna haual.
Ühel hetkel inimene on ja elab ning teisel teda enam pole. On vaid hauaplats (või tuhk ilmaruumis) ja paar korda aastas põlevad küünlad. Ja kirstus keha, kus elas hing, millest saab omakorda muld, mis ehitab uut elavat…
Mulle meeldib väga käia sellisel hämarduval ajal, kui palju küünlaid on süüdatud, surnuaial. Mida pimedama poole aeg läks, seda enam küünlad süttisid – nad põlesid nii punaselt kui helekollasel kui valgelt. Leidus ka neid haudu, kus oli rohelise kumaga küünlaid. Rahvast oli nii palju – tuttavaid ning häid soove ja soojust. Ja ainult seda rahu, mis on surnuaial jõulude ja uue aasta paiku. Ning seda headust ja vaikset koosolemise ning elu kiireltminemise tunnet, mida on võimalik ka kogeda ainult nii, kui isetu kõrvale jätta ja kuulata teisi südameid enese kõrval.
Ülejäänud õhtu oli ideaalne – jõululaud, tuledesäras kuusk ja kingitused… Öö ei olnud. Ärkasin peale tunnist und paanikahoo peale – süda lõi taaskord palju-palju lööke minutis (õnneks see “pöördub” ruttu tagasi normaalseks) ja värisemine kestis ligi tunni seekord. Uni oli läinud. Lõpuks, pea kuu paiku jäin magama ja magasin õnnist und kümneni.
Ilusat, head ja armastusväärset!
Kas sa Kambja surnuajal jõulupähade aegu oled käinud. Selline püha tunne tuleb peale. Õhtul on terve mägi küünlatuledes..
Tore-tegusat vanaaasta lõppu!