Nädalajagu on päevad jälle pikemaks ja pimedamaks läinud. Päikest pole ollagi – kõik on hall, vihmane, sombune ja külm. Reedel oli esimene lumi, korraks ja vähe. Nüüd on tagasi segadusse ajav ilm+peaaegu täiskuu, mida täna läbi pilvekatete näha pole.
Mulle meeldib täiskuud vaadata. Eriti nüüd, nendel pikkadel ja pimedatel õhtutel, kui toas on jahe ja akna vahelt tuleb aegajalt jahedat tuuleõhku. Vaatan nagu peegeldusi koopaseinalt, sest kuud ma ei näe – mu toa ainus aken on põhjasuunas. Kunagi oli teine aken ka, aga seda aega ei mäleta enam keegi, ning ainsat tunnistust sellest andis kinnipandud aknakoht paari suve eest, kui isa voodrilaudu vahetas. Minu ainsal aknal puuduvad need veidi vanamoodsad pitskardinad, mis on samas väga armsad. Ja mu aken on alatasa külm – suure külmaga tekkivad jäälilled – isegi sissepoole.
Pimedatel öödel istun oma voodis teki sees ja vaatan aknast välja – tähti, maastikku ja aeda. Palju on muutunud nende aastate jooksul kui und oodates olen vaadanud magavat ja üsna ühetoonilist pinda. Puud on suuremaks kasvanud, teel sõidab rohkem autosid ja linna kuma on nüüd suurem ning enam ei ole pime pime vaid pigem valgusreostuse ääremail pime. Lumistel talveöödel on aias näha jäneseid ja metskitsesid – praegu neid pole. On ainult aed, mullused takjad ja mustavad õunapuud – neid ma vaatan vaikides, sest neil kõigil on oma lood, mida sellistel külmadel ja valgetel öödel ainult iseenesele ainult oma peas jutustan. Lõpuks uinun – näen oma ilusat elu, mis hommikuti ärgates tundub, et oli tegelikult reaalsus…
Tahan ka tuba ankaga, kuhu talvel jäälilled tekivad. Vanaema juures maal on sellised aknad, imetlen neid kogu aeg. Nii ilus vaatepilt lihtsalt – eriti päeval kui akna taga rasvatihased söömas käivad…