Esmaspäeval olin päriselt kodus. Järgnevad kolm päeva veetsin tööl (sest mulle meeldib seal lihtsalt) ja koolis. Eile ehk reedel, käisin Eesti Maaülikoolis II Mullapäeval.
Olgugi, et teemad olid huvitavad, olin huvipuuduseta ja kergete keskendumisraskustega päris hommikul – ehk oli asi varajases algusajas ja külmetusest tingitud peavalus? Pean mainima, et minu jaoks oli päeva teine pool oluliselt huvitavam, sest sealsed ettekanded keskendusid haljasväetise kultuuridele ja mullaelustikule. Esimene neist huvitab mind kui iseenese tarbeks ökoköögiviljadekasvatajat ja teine nii hobi – kui ka töökorras. Muuhulgas andis kogu päev mulle mõtteainet ka doktoritöö katsete jaoks.
Päeva lõpetuseks näidati eksklusiivselt ka dokumentaalfilmi Dirt! The Movie, mis vähemalt minu (ja arvan, et ka kõigi teiste saalisviibijate) jaoks pani päevale ilusa, mitte punkti, vaid hüüumärgi. Pealegi sain kinnitust, et minu suhe mullaga on täiesti normaalne – on ka teisi, kes naudivad seda, kuidas muld lõhnab ja millisena ta tundub. Minu jaoks on minu kodumuld magusa lõnhnaga, nagu vanaema tehtud pannkoogid maasikamoosiga ja piparmünditee. Liivmuld, nagu ta siin majaümbruses on, pole nii teraapiline, kui põllul leiduv saviliiv. Aga ikkagi ma armastan seda – armastan mullaga mängida, sest see on nii hea ja nii vabastav. Ja ma armastan põllul horisontaalasendis viibida – pole midagi mõnusamat kui päikesepalav muld, pehme suvetuul, eemal heinamaa ja haabade kohin ja vähesed pilved taevas. Isegi heinamaal pole nii mõnus pikutada, kui mullal. Iga kord, kui niimoodi seal naudin, tuleb mulle meelde Odüsseus ja see, kuidas ta lilliputtide maale sattus - etendan minagi nõnda seal lebades justkui seda – sest minu all on elu, minu ümber on elu, mina olen elu ja minust üleval on elu.
Täna olen kodune olnud. Tegin seesamiseemnetega ahjukartuleid ja hummust, samuti panin kapsad hapnema, et jõuluks oleks päris oma käega kasvatatud ja päris isetehtut – poe kapsad on ka head, aga neil puudub see magus kodune maik. Ja just täpselt paikatimmitud maitse ja lõhn.
Järgmisel nädalal tegelen veel jõulukinkidega. Hetkel tundub, et suuremas osas püüan need ise valmistada. Ei tea, kuidas teistega on, kuid mind teevad alati kõige õnnelikumaks just need kingitused, mis on isetehtud. Need ei ole hinnalt kallid, aga oma olemuselt on nad kallimad kui miski muu – neis on sooja südant, on pühendatud aega ja on seda õiget, mida iga kink eneses kandma peaks.
Rahu südamesse, armastust jagamiseks ja kaitseingleid teele!
