Ma ei ole kusagile kadunud. Lihtsalt mu aeg on kusagile kadumas – vastupidiselt endisele vaikusele on nüüd kogu aeg midagi teha ja ma naudin seda, kui ma saan lihtsalt mõnda aega olla mitte midagi tegemata.
Olen tööl käinud ja labori akna all kasvaval vahtrapuul on selle ajaga peaaegu kõik lehed juba langenud. Ja Peetri kiriku torn valmib iga päevaga üha rohkem ja rohkem ning minul on uusi asju, mida õppida.
Täna käisime Võrtsjärvel Limnoloogiakeskuses T.Timmi juures, kes muuhulgas tegeleb ka väheharjasusside uurimisega. Käisime sellepärast, et minu doktoritöö on seotud valgeliimuklastega, kes on samuti väheharjasussid. Hr. Timmil oli ka muljetavaldav püsipreparaatide kogum, ning ta oli lahkelt nõus jagama oma teadmisi väheharjasussidest ja sellest, kuidas neid prepareerida ning kuidas neid määrata. Sain raamatusoovitusi ja ka mõningaid huvitavaid erinevatest perekondadest isendeid mikroskoobi all vaadelda.
Olen väga vaimustunud, et sain sellise võimaluse kohtuda hr. Timmiga ning täiendada oma minimaalseid teadmisi enhütreiididest. Hea on ka see, et saan tänaseid teadmisi juba varsti rakendada. Laboris vermikompostris on üsna palju valgeliimuklasi, keda oma esimesteks iseseisvateks katsetusteks kasutada saan.
Peale töö elu on olnud kodune elu, mis kätkeb endas koristamist, pesemist ja toiduvalmistamist. Eile käisime Pireti ja Veiko juures soolaleival ja Piret pakkus imehäid ahjukaalikaid. Innustatuna kaalikate magusast maigust ja tänasest sügispäikesest panin isegi väikese vormitäie kaalikaliistakuid ja porgandijuppe ahju küpsema. Täiuslik toit selleks ajaks, kui valgust veel on, aga pimedus hakkab kohe-kohe jõuvahekorda valgusega muutma.
Veel kaks kuud ja siis on jõulud. Pühapäeval küpsetasin selle aasta esimesi piparkooke. Mulle meeldivad sellised mahedama maitsega ja eelistatult õhukesed suussulavad piparkoogid. Nad peavad olema tumepruunid ja korralikult küpsenud – mitte taignased ja mitte veel äärtest ka kõrbema läinud. Esimene katsetus oli päris hea – taigen oli küll üsna raskesti rullitav, sest kasutatud margariin kippus kogu aeg kiiresti sulama – järgmisel korral tuleb vist võid proovida?
Veel nädal ja siis on Talveakadeemia tähtaeg. Kirjutasin ka sellel aastal artikli oma magistritööst ehk siis sellest, kuidas biolagunevad maisitärklise baasil valmistatud kilekotid lagunevad vermikompostris. Ma ei saa öelda, et see on mu säravaid kirjatükk, kui alguseks ja algaja kohta paistab päris hea olema.
Mul on ka võimalus juhendada ühte väga toredat bakalaureusetudengit. Olles endiselt vermikompostimise lainel, lugesin suvel üht artiklit, kus kompostiti tekstiilijääke. Ja see tekitas minus huvi ja hasardi. Sügis lubas mulle tudengineiu ja tekstiili lõikejäägid nii Ilves Extrast kui ka Sangarist. Eeldatavalt on ees ootamas väga põnev töö, loodan, et seda nii mulle kui ka tudengile.
Mõtlesin küll koduste mõtetega lõpetada, aga nüüd lõpuni jõudes, leidsin, et olen sujuvalt suutnud jälle töö-teemadele üle minna. Mis on hea, sest mulle väga meeldib minu nn. integreeritud elu!
Tänane lugu tuleb Jäääärelt, keda ma armastan just sellistel kurbadel hämaratel külma loojuva päikesega õhtutel. Üks mu lemmikuid “Sul annan andeks kõik”
