R2.03 Talveakadeemia

Plirts-plärts, käes on märts! Tunni eest jõudsin tagasi Narva – Jõesuust, kus kehastusin mõneks ajaks Talveakadeemikuks. Hüpotees oli midagi muud, reaalsus oli kordi toredam, ainult, et minu jaoks veidi liiga kärarikkas.

Alguses oli mul plaan jääda kauemaks, kui kuna minu tervis (või pigem sellest järel olev osa) ei kannata mingit kriitikat, otsustasin, et lähen kuulan teisi, teen ettekande ja tulen koju. Ning terve nädalavahetuse vähemalt üritan pühenduda raviprotseduuridele.

Ettekanne, arvan, oli hea. Tegin selle küll juba kolmapäeval valmis, kuid täna hommikul vaadates tundus väga akadeemiline. Viskasin välja enamuse graafikutest ja panin paar pilti sisse – kui mu jutt ei köida, siis pilt ikka köidab, eks. Samas, Talveakadeemial ei olnud seda muret, et minu jutt ei köidaks. Kuulajaid oli ka väikese saali kohta vähemalt minu jaoks üsnagi palju – nii kahekümne ringis.

Seega, esimene iseseisvalt kirjutatud artikli kirjutamise kogemus on saadud ja esimene esinemine väljaspool koduülikooli kaitsvaid seinu ka tehtud (alati saaks paremini ,aga vead on olulised tõeotsingute – ja õppimise keerulisel teel). Uhkelt tehtud, sest kokkuvõttes sain teises vanusegrupis teise koha – alustuseks pole paha! Nüüd on vaid tarvis uut teemat, uut artiklit ja uut Talveakadeemiat ka. Aitäh!

L4.02

Nädal on möödunud külmalt – Gismeteo prognoosi vaadates on loota siiski ka plusskraade (juba neljapäeval). Senikaua tundub kõige arukam viibida soojas ja hoolitsed ka nende eest, kes ise enese eest hoolitseda ei saa. 

Linnumajas läheb toitu viimastel päevadel üha rohkem. Ka nüüd, õhtul viisin terve ämbritäie nisu toiduplatsile, lisaks veel väikeseid porgandeid ja kaalikaid – öösiti käivad mul akna taga kitsed ja jänesed. On minu meelest täiesti loogiline, et ma neid sellel kõige külmemal ajal lisatoiduga aitan, eriti arvestades seda, et mul on võimalik seda teha. 

Aidata saab teist moodi ka. Näiteks ENTRUMi sessioonil käies. Olgugi, et tundsin ennast hommikul tõeliselt sandisti, sundisin end iseennast kokku võtma ja kohale minema. Miks? Sest ma lubasin (ja lubadusi tuleb täita) ja mul on väga selgelt meeles see, millise energia ma eelmiselt sessioonilt enesega kaasa sain. Lisaks sain ma endast midagi anda – aega, mõtteid ehk ka kogemusi. 

Ma ei pidanud pettuma. Olen seekord taas uue hingamise saanud. Kahju on sellest, et järgmise sessioonil ajal viibin Ida – Virumaal Talveakadeemia konverentsil (ma loodan, et seal ootavad mind ka huvitavad inimesed, kellega laskuda diskussioonidesse), kuid ülejärgmisele tahaksin kindlasti jõuda. 

Nende mõlemateni on veel üsna palju aega. Vahepeal tuleb hoolsalt tööd teha (nii päristööd kui ka oma doktoritööd), toredaid ja nutikaid tudengeid juhendada ning ka koolis käia. Nimelt alustan esmaspäevast matemaatilisese statistika ja modelleerimise loengus käimisega. 

Aga seni, kuni käes pole esmaspäev, kerin enesele teki ümber (ja ei mõtle sellest, mis ees ootab), panen mängijasse hea filmi ja lihtsalt laiseldes naudin filmi, elu ja kurguvalu vastu pärnaõieteed. 

Olen õnnelik ja rahul? Mhm. 

P29.01 Talvine aialinnuvaatlus

Juba mitmendat aastat järjest korraldab Eesti Ornitoloogiaühing talvist aialinnuvaaltust, mis leiab aset jaanuarikuu viimasel nädalavahetusel. Sellel aastal osalesin taas ka mina – tegelikult juba kolmandat korda!

Aias, minu aknast nii 5 m kaugusel asuvas vaatluspaigas toidan linde neljandat aastat. Teen seda alates esimesest lumest kuni kevadise sulani (ehk selle ajani, kui linnud saavad ka iseenese abiga looduses hakkama). Põhiliselt kasutan toitmiseks nisu – ja otra, samuti päevalilleseemneid ja maapähkleid. Rasvatihastele olen pannud aeg-ajalt ka pekitükke, kuid need meelitavad muuhulgas kohale ka kassid (kes on eelnevatel aastatel mõned toitumas käivatest lindudest lihtsalt ära söönud)- nii peavad tihased leppima sellel aastal vaid seemnete – pähklitega.  Iga aastaga tundub toidulauda külastavate isendite arv suurenema kui eelneval aastal, samuti on aias pesitsemas rohkem linde (kelle pesakonnad tunduvad samuti aasta – aastal suurenema), kes seeläbi hävitavad ka rohkem kahjureid, mis omakorda viib selleni, et talvisel ajal on toidulaual rohkem linde.

Minul kulub toitu üsna palju – vähemalt mulle tundub. Nädala peale pean varuma 4-5 ämbritäit (tavaliselt 12 l veeämbrid) toitu. Nagu mainisin, moodustab põhiosa nisu või oder, neile lisan päevalilleseemneid ja maapähkleid. Aga rõõmu lindudest on palju ning suuremas koguses maapähkleid ja päevalilleseemneid on ka odavam osta kui väikeseid koguseid. Nisu ja oder kasvavad siin samas põllul ja on seega omast käest võtta.

Aastate jooksul olen ikka erinevaid tähelepanekuid teinud selles osas, et kes ja mis kellaajal toidulauda külatavad. Esimesel – teisel aastal käisid linnud toitumas vaid hommikul päikesetõusu paiku ja lõunaajal enne päikese loojumist. Nüüd käib möll aga terve päeva – varblased ja tihased vahelduvad talvikeste ja rohevintidega. Omakorda käivad tooni andmas puukoristajad, harakad ja pasknäärid. Samuri ei puudu leevikesed ja metsvindid. Toidulaual pole enam harvad külalised ka hakid ja hallvaresed. Sellel aastal on võrreldes eelmise aastaga märgata pasknääride arvukuse vähenemist (eelmisel aastatel jäi isendite arv stabiilselt 5-9 vahele). Suurenenud on toidulauda külastavate talvikeste arvukus, samuti on ilmunud toidulauda külastama hakid, mis on seletatav igal aastal linna üha lähemale tulemisega.

Minu selleaastased vaatlustulemused olid jälgides tunni jooksul (9:45-10:45)  siinset toitmiskohta, sellised:

2 pasknääri, 2 harakat, 1 sinitihane (emasisend), 24 põldvarblast, 3 rasvatihast (1 emasisend), 11 rohevinti (3 emasisendit), 13 talvikest, 3 hallvarest, 2 puukoristajat, 1 sootihane (isasisend), 1 metsvint (emasisend), 14 hakki ja 2 leevikest (1 emas-1 isas-isend).

Tegelikult on paar tundi veel aega, et vaadelda. Abimaterjalidena viitan kahele: EOY määramisabi ja neile, kes tahaksid toitmisega algust teha ja seda järjepidevalt (see on väga oluline, et toitmistegevus oleks järjepidev) EOY talvised aialinnus ja nende toitmine. Häid linnu-elamusi!

T17.01

Ilmad on külmemaks läinud ja panevad kurgu (ja pea) valutama. Katsetasin traditsioonilist segu kuumast veest, meest, ingverist, sidrunimahlast ja tśillist – paistab,et toimib.

Saatsin TA artikli tagasi, eile käisin raamatukogus – laenutasin kaks raamatut mullaelustiku kohta. Und ei ole, sest jalad külmetavad, koledasti.

Koju tulles tantsisin, natukene. Pigem sammude kogumise eesmärgil (sammulugeja on jälle mu motivaatoriks – eesmärk taaskord 10000+).  Homne plaan: olen veidi kodune ja pärast lähen tööle (vist?). Enne seda ehituspoodi võrku ostma ja Prismasse spinatit, brokkolit ka kõrvitsaseemneid – kevadeigatsuse leevendamiseks.

Päike võiks ka tagasi tulla. Oleks veidi vähem masendavam.

K28.12

Käisin nii eile kui täna tööl. Eile vähem ja täna veidi rohkem. Pärast sõitsin koju. Mulle meeldib väga sõita, sest mu mõte puhkab siis täiesti – totaalselt mõttevaba, silmad teel, käsi roolil. Madal päike paistis otse silma. Ilus oli ja autos laulis Northern Kings mulle teemal “Nothing compares 2 U”. Hea ja vaba oli, kurb ka.  Oleks ainult kodutee pikem!

Häid uudiseid ka – järjekordsel külastusel FBsse, vaatasin, et Talveakadeemia kommuun on uuendusega hakkama saanud – avalikustatud olid TA 2012 finalistide nimed. Üks neist olen ka mina.  Super on see, et finalistiks olemine annab mulle võimaluse teha ettekanne  TA 2012 konverentsil! Kindel kordaminek (juhhuuuu, juhhuuu!), arvestades, et tegu oli minu elu esimese täiesti iseseisvalt kirjutatud teadusartikliga.

P25.12 Jõululugu

Me sugulasi on maetud päris mitmesse kohta. Mina mäletan vanaisa matust (olin siis kolmene, aasta oli 1990) ja Hilda-tädi (minu vanaisa õde, aasta oli 1999) matust. Nii nagu igal aastal, käisime ka sellel aastal surnuaedades –  Nõos Vanaisa Jaani, vanavanatädide (Anna ja Liine sõtse ehk Anna ja Karoliine (kes oma eluajal elasid siin samas, minu isapoolse vanavanaisa Aleksandri poolt ehitatud  majas (1926)  ja siin samas toas, kus mina praegu) ja vanavanavanaisa ja vanavanavanaema juures, Ropka-Tammes Hilda-tädi, Antsu, vanaonu Osvaldi  ja Linnutädi ning onu Augusti juures, samuti Raadil, kuhu on maetud minu vanavanaisa ja vanavanaema  ning üks nende lastest. Raadil käisime ka ühe ema sõbranna haual.

Ühel hetkel inimene on ja elab ning teisel teda enam pole. On vaid hauaplats (või tuhk ilmaruumis)  ja paar korda aastas põlevad küünlad. Ja kirstus keha, kus elas hing, millest saab omakorda muld, mis ehitab uut elavat…

Mulle meeldib väga käia sellisel hämarduval ajal, kui palju küünlaid on süüdatud, surnuaial. Mida pimedama poole aeg läks, seda enam küünlad süttisid – nad põlesid nii punaselt kui helekollasel kui valgelt. Leidus ka neid haudu, kus oli rohelise kumaga küünlaid. Rahvast oli nii palju – tuttavaid ning häid soove ja soojust. Ja ainult seda rahu, mis on surnuaial jõulude ja uue aasta paiku. Ning seda headust ja vaikset koosolemise ning elu kiireltminemise tunnet, mida on võimalik ka kogeda ainult nii, kui isetu kõrvale jätta ja kuulata teisi südameid enese kõrval.

Ülejäänud õhtu oli  ideaalne – jõululaud, tuledesäras kuusk ja kingitused… Öö ei olnud. Ärkasin peale tunnist und paanikahoo peale – süda lõi taaskord palju-palju lööke minutis (õnneks see “pöördub” ruttu tagasi normaalseks) ja värisemine kestis ligi tunni seekord. Uni oli läinud. Lõpuks, pea kuu paiku jäin magama ja magasin õnnist und kümneni.

Ilusat, head ja armastusväärset!

P11.12

Nädalajagu on päevad jälle pikemaks ja pimedamaks läinud. Päikest pole ollagi – kõik on hall, vihmane, sombune ja külm. Reedel oli esimene lumi, korraks ja vähe. Nüüd on tagasi segadusse ajav ilm+peaaegu täiskuu, mida täna läbi pilvekatete näha pole.

Mulle meeldib täiskuud vaadata. Eriti nüüd, nendel pikkadel ja pimedatel õhtutel, kui toas on jahe ja akna vahelt tuleb aegajalt jahedat tuuleõhku. Vaatan nagu peegeldusi koopaseinalt, sest kuud ma ei näe – mu toa ainus aken on põhjasuunas. Kunagi oli teine aken ka, aga seda aega ei mäleta enam keegi, ning ainsat tunnistust sellest andis kinnipandud aknakoht paari suve eest, kui isa voodrilaudu vahetas. Minu ainsal aknal puuduvad need veidi vanamoodsad pitskardinad, mis on samas väga armsad. Ja mu aken on alatasa külm – suure külmaga tekkivad jäälilled – isegi sissepoole.

Pimedatel öödel istun oma voodis teki sees ja vaatan aknast välja – tähti, maastikku ja aeda. Palju on muutunud nende aastate jooksul kui und oodates olen vaadanud magavat ja üsna ühetoonilist pinda. Puud on suuremaks kasvanud, teel sõidab rohkem autosid ja linna kuma on nüüd suurem ning enam ei ole pime pime vaid pigem valgusreostuse ääremail pime. Lumistel talveöödel on aias näha jäneseid ja metskitsesid – praegu neid pole. On ainult aed, mullused takjad ja mustavad õunapuud – neid ma vaatan vaikides, sest neil kõigil on oma lood, mida sellistel külmadel ja valgetel öödel ainult iseenesele ainult oma peas jutustan. Lõpuks uinun – näen oma ilusat elu, mis hommikuti ärgates tundub, et oli tegelikult reaalsus…

 

L3.12

Esmaspäeval olin päriselt kodus. Järgnevad kolm päeva veetsin tööl (sest mulle meeldib seal lihtsalt) ja koolis. Eile ehk reedel, käisin Eesti Maaülikoolis II Mullapäeval.

Olgugi, et teemad olid huvitavad, olin huvipuuduseta ja kergete keskendumisraskustega päris hommikul – ehk oli asi varajases algusajas ja külmetusest tingitud peavalus? Pean mainima, et minu jaoks oli päeva teine pool oluliselt huvitavam, sest sealsed ettekanded keskendusid haljasväetise kultuuridele ja mullaelustikule. Esimene neist huvitab mind kui iseenese tarbeks ökoköögiviljadekasvatajat ja teine nii hobi – kui ka töökorras. Muuhulgas andis kogu päev mulle mõtteainet ka doktoritöö katsete jaoks.

Päeva lõpetuseks näidati eksklusiivselt ka dokumentaalfilmi Dirt! The Movie, mis vähemalt minu (ja arvan, et ka kõigi teiste saalisviibijate) jaoks pani päevale ilusa, mitte punkti, vaid hüüumärgi. Pealegi sain kinnitust, et minu suhe mullaga on täiesti normaalne – on ka teisi, kes naudivad seda, kuidas muld lõhnab ja millisena ta tundub. Minu jaoks on minu kodumuld magusa lõnhnaga, nagu vanaema tehtud pannkoogid maasikamoosiga ja piparmünditee. Liivmuld, nagu ta siin majaümbruses on, pole nii teraapiline, kui põllul leiduv saviliiv. Aga ikkagi ma armastan seda – armastan mullaga mängida, sest see on nii hea ja nii vabastav. Ja ma armastan põllul  horisontaalasendis viibida – pole midagi mõnusamat kui päikesepalav muld, pehme suvetuul, eemal heinamaa ja haabade kohin ja vähesed pilved taevas. Isegi heinamaal pole nii mõnus pikutada, kui mullal. Iga kord, kui niimoodi seal naudin, tuleb mulle meelde Odüsseus ja see, kuidas ta lilliputtide maale sattus  - etendan minagi nõnda seal lebades justkui seda – sest minu all on elu, minu ümber on elu, mina olen elu ja minust üleval on elu.

Täna olen kodune olnud. Tegin seesamiseemnetega ahjukartuleid ja hummust, samuti panin kapsad hapnema, et jõuluks oleks päris oma käega kasvatatud ja päris isetehtut – poe kapsad on ka head, aga neil puudub see magus kodune maik. Ja just täpselt paikatimmitud maitse ja lõhn.

Järgmisel nädalal tegelen veel jõulukinkidega. Hetkel tundub, et suuremas osas püüan need ise valmistada. Ei tea, kuidas teistega on, kuid mind teevad alati kõige õnnelikumaks just need kingitused, mis on isetehtud. Need ei ole hinnalt kallid, aga oma olemuselt on nad kallimad kui miski muu – neis on sooja südant, on pühendatud aega ja on seda õiget, mida iga kink eneses kandma peaks.

Rahu südamesse, armastust jagamiseks ja kaitseingleid teele!

R25.11

Veidi üle kuu ja aasta numbriga 11 ongi juba läbi ?!?

Nädal on olnud töine, kooline ja koolitöine – hea nädal heade inimestega, sest on äärmiselt tähtis, et inimesed, kes saavad osa sinu nädalast, oleksid toredad ja head inimesed. Minul on vedanud :)!

Meie kolledźis on sellel aastal väga armas India juurtega külalisõppejõud Zenia Ühendriikidest, Michigani ülikoolist, kelle loengus on olnud ka minul võimalus viibida. Tegemist on inimesega, kelle puhul võib kasutada ülivõrdes sõnu – ääretult positiivne ja inspireeriv naisterahvas! Ja kuna Zenia tahtis jagada meiega ka killukest tema kodumaakultuuri, siis oli meil eile õhtul tänupühaõhtusöök. Päris ehtsa kalkuni, herneste, pohlamoosi ja kartulipudruga. Ning otseloomulikult suurepärase kõrvitsapirukaga, mille suurepärasust vähendas minu jaoks oluliselt sinna lisatud suhkrukogus ja liiga mittetajutav vürtsidekooslus. Kogemus on lihtsalt näidanud, et USA retsepte kasutades tuleks suhkrukogust vähemalt poole kui mitte kolmveerandi võrra vähendada. Aga viriseda võib alati, eks? Üldiselt oli kõik eile samuti ülivõrdes!

Täna hommikul ärkasin ja rõõmustasin, et saan taas üle pika aja massaaźi minna. Minuga on nii, et iga tuuletõmme põhjustab lihaspingeid ning lõpuks need kuhjuvad. Seepärast käin aeg-ajalt väga toreda massööri juures, kes ka täna suutis energiad jälle õigesti voolama panna – olen palju energilisem! 

Olgugi, et neid mõtteid, mida jagada, on veelgi – pean tagasi siirduma oma essee jaoks lugemise juurde – teemaks on, et vaatlus on alati koormatud teooriast. Edu mulle :)

P20.11

Aeg läheb ikka väga kiiresti! Enamjaolt olen viimase kuu jooksul tööd teinud ja lugenud üsna palju ning kätte ongi jõudnud peaaegu novembri lõpp. 

Eile käisin Entrumi II sessioonil. Esimesele ma kahjuks ei jõudnud, kuna täpselt sellel päeva olin koos oma toreda tudengiga AS Sangaris tema töö jaoks materjali kogumas. Teisele jõudsin ja läksin kohale   väga kahtlevalt, mõeldes, et kas ma ikkagi peaksin seal olema ja kas mul on neile noortele suurepärastele inimestele midagi omalt poolt pakkuda – olen nende külalisjuhendaja. Päeva lõpuks said mõlemad küsimused enesele “jah” vastuse. 

Oli väga tore ja kahtlemata ka väga hariv ning minu maailmapilti avardav päev. Eriti meeldis mulle inspiratsioonitund, mis aitas mul mõista, miks olen ma saavutanud töö ja kooliga seotud eesmärke aga mitte eraelulisi eesmärke – mul pole olnud lihtsalt töötavat toimivat plaani, mida ma 110% järgiks ja tööprotsessi käigus täiustaks. Ja nii lihtne see ongi, sest pidades silmas näiteks minu haridusteed, on mul kogu aeg olnud selge ettekujutus sellest mida, kuhu ja kui kiiresti ma tahan jõuda. Eraelus mul puuduvad sellised strateegilised plaanid. 

Samuti meeldis mulle väga kiirkohtumiste tund, mis nägi välja niiviisi, et igal juhendajal/külalisjuhendajal oli aega kokku tund –  2,5 minutit ühe grupi juues. Sellest minuti tutvustasid noored oma projekti ja poolteist minutit sai anda tagasisidet. Jõudsin kuulata ja tagasisidestada 22 erinevat projektiideed ökomajanduse ja loomemajanduse valdkonnast. Eriti ökomajanduse ideed, mis on mulle väga südamelähedased olid põnevad, paraku peab ütlema, et veel ehk veidi tahumatud, aga neil on aega veel vormida oma ideed ja seda veelgi konkretiseerida, leida olulisim. Väga positiivne oli see, et oli ka neli sellist projektiideed, millest rääkides läksid noortel silmad särama ja neil on vägagi selge mida, kuidas ja miks nad tegema peavad ning kellele nad seda projekti teevad. Super!

Entrumi kohtumiselt lahkusin positiivsete vibratsioonidega ja kergelt valutavate jalgadega, sest tõesti, ma kannan kõrgeid kingi nagu ülivähe (põllule ei lähe eksju kontsadega), et siirduda koju, vahetada riided ja minna tüdrukute õhtule. Tüdrukud on minu väga armsad ja toredad töökaslased (veab ikka mõnel hästi, eks?). Annelyl, meie võõrustajal, oli suurepäraselt korraldatud õhtu. Läbimõeldult ja harmooniliselt nii, et kõigil oli hea ja väga mõnus olla. Ja mina sain taaskord juurde positiivsust, väga toredaid mõtteid ning võimaluse veeta õhtu (ja ka öötunnid) suurepärase seltskonnaga. 

Hommikul ärgates oli uni silmas ikka veel, mis pole ka ime, arvestades, et magama saime põhimõtteliselt vastu hommikut. Õues oli külm olnud öösel ja mu stanide tallad on pea täiesti mustrivabad – nii mõnegi poriloigu peal, mille jää oli kaanetanud, sai liugu lastud. Käisin Taskus, ostsin värvilist paberit ja nüüd läheb soovide purgi meisterdamiseks! Taustana jääb kõlama minu hommikune ärataja – ülivõrdes suurepärase Northern Kingsi “A view to Kill”.